Lõputu algus

Niisiis.. Lõppu enam pole! :D.

Nagu lubatud, siis siit tuleb nüüd üks postitus :)
Eile oli ilus ja armas päev, 17. aprill :)
Isegi uni oli vist just sellepärast kena.. ma küll ei mäleta, mida ma nägin, aga seda ma tean, et hommikul oli kohe kena tuju ^^.
Koolis kehalises hüppasin kõrgust... aga mul õnnestus kaks korda väga valusasti seljaga lati peale hüpata ja küünarnukk marraskile ajada, nii et ülimalt edukas (Y). Pluss veel, et ma ei hüpanud isegi oma eelmise aasta tulemust ära , jeeii :D.
Niisiis... jamh.. mis siis veel.

Ehk läheb see nädala esimene pool kiiresti... iseenesest.. esmaspäev on juba peaaegu läbi.. :).

Jaaa.. jahh.. selleks korraks siis nii palju, sobib? :D.
(:

Lõpp

Viimane päev... kurb oli.. kõigiga pidi hüvasti jätma. Aga õhtus ootas meid Heleriga ees midagi täiesti ootamatut ja no..me olime/oleme lihtsalt nii hämminugs!!!!

Niisiis.. peale tunde jätsime kõigi klassikaaslastega hüvasti.. kurb oli.. kõik soovisid head ja kallistasid ja tegid põsele musi jms. Isegi osad õpetajad. Nii armas oli.

Seal saime ka teada, et õhtul on meil mõnede õpetajatega õhtusöök, sest and tahavad veel meiega rääkida ja hüvasti jätta ja muljetada jms. Me olime Heleriga pisut pettunud, sest oleks niiväga tahtnud ikka viimase õhtusöögi koos perega süüa.. oli ju ka Nuria sünnipäev.. nii et seda enam oleks tahtnud perega. Aga noh.. mis siis ikka.

Läksime siis kenasti Bergasse.. bussisd oli Jonathan veel ka.. rääkis, et on seepärsat veidi uhkemalt riides, et läheb see nädalavahetus jälle oma tüdrukule külla, kes elab Barcelona lähedal. Bussist maha minnes läksime natuke Jonathaniga koos, sest meil oli ühele poole minek. Siis kui tema teeots tuli, siis ta ütles, et „what the fuck do I have to say now..“ :D. See oli nii lahe.. jätsime siis seal hüvasti... :)

Kui me kella 7 ajal muusikakoolis Sergit ja Laiat ootasime, siis Heleri ütles, et äkki on see kõik üks suur väljamõeldis. Et äkki kõik valetavad meile ja et midagi toimub õhtul, sest ta oli eile ja täna mitmel korral kuulnud sõna „secreto“ ja kogemata vaatas Jenni päevikut, kus oli mingi sõna ning sellele järgnes „estinianas“ kodus pani ta google translationisse sõna „üllatus“ ning tema mäletamist mööd oli Jenni päevikus sama sõna :D. Igastahes.. nii ta siis ütles. Aga samas... kõik olid nii loomulikud ja kui nad tõesti oleks mele valetanud, siis on nad ikka ühed kuradima head valetajad/näitlejad :D. Igastahes.. täiega arutasime seal.. et mõtlesime, mis veel veider on olnud ja nii.. aga nii kahtlane tundus.. pisut mõtlema pani, aga ma ei uskunud ikka, et midagi toimub, sest see oleks lihtsalt liiga hästi organiseeritud olnud.

Niisiis... ootasime seal Laia ja Sergi ära ja kuna meil oli veel õhtusöögini aega, siis läksime ühte baari piljardit mängima. Eelnvalt oli Lluis õelnud, et ta pole kindel, et ta viitsib üldse tulla sellele õpetajatega istumisele... aga no lõpuks ta ikka ütles, et jaa ta tuleb. Niisiis.. kell hakkas juba pool 10 saama.. sel ajal pidi umbes algama ka (poole 10 ja 10 ajal). Kui Sergi aga Lluisile helistas, siis ta olevat olnud ühe tüdrukuga väljas ja et tal äheb veel veidi aega. Niisiis.. pisime teda ootama ja läksime siis lihtsalt autga sõitma.. tiirutasime natuke linnas ringi ja natuke Baga'st eemal ka. Tohutult ilus oli... täielik tähistaevas.. no nii palju tähti lihtsalt. Ja kõrgemalt alla vaadates paistsid Baga linna tuled.. oeh.. lihtsalt suurepärane vaade oli. Siis jalutasime veel Baga peal ka ringi.. kell oli juba kahtlaselt palju... aga Lluisil läks veel pisut aega. Jõudsime ühe sellise.. tavalise hoone juurde.. tundus noortekeskuse moodi olevat vms. Kui me sinna jõudsime, siis oli küll juba kindel tunne, et okei... mis toimub.. see küll mingi õhtusöögi koht pole. Läksime ühe ukse poole ja siis Sergi ja Laia ütlesid, et okei.. minge uksest sisse. Tegin siis ukse lahti ja vaatan... suure ruumi taga lõpus istub mingi noortepunt.. ma mõtlesin, et okeiii... mis nüüd siis on... See oli kogemata vale uks :D. Sergil ja Laial oli vähe piinlik :D. Läksime siis õige ukse juurde.. tegime ukse lahti .. ruum oli pime.. ja äkki hüüavad kõik „Suprise!!“. Absoluutselt kõik meie klassikaaslased olid seal! Ja veel 1. Bat'ist need, kellega me rohkem suhtleme ja osad sõbrad veel. Ja õpetajad ka. See oli nii uskumatu! Me lihtsalt seisime Heleriga suu lahti.. sõnad olid täiesti otsas. Me olime nii üllatunud, ei oleks elusees osanud mdiagi sellist oodata! Ruum oli kaunistatud õhtupallidega ka ja puha. Lihtsalt.. uskumatu! Carme ja Juliana olid meile mõlemale koogi küpsetanud, kus olid meie nimed peal.. ühel Karmen ja teisel Heleri. Siis klass kinkis meile mõlemale veel klassipildi ja ühe suure aamatu Cadi kohta (see on terve see mäestike osa, mis selles maakonnas on) ning raamatu esilehtedele olid kõik midagi kirjutanud. Ma ei tea.. me olime lihtsalt täiesti sõnatud.. mõtlesime, et see klass on ikka täiesti suurepärane.. ja veel kurvem hakkas, et juba on äraminek.

Igastahes.. sõime seal pizzasid ja kooki (Kim oli ka browniet teinud) ning jõime šampust. Ja sellele järgnes disko.. muusika käis ja tantisime seal. Tegime veel igasugu pilte jms. Nii lahe oli :). See õhtu jääb kohe kindlasti vägaväga kauaks meelde. Uksumatu, et meile midagi sellist korraldati!

Koju jõudsime kella 2 ajal ja meie Heleriga ei saanud veel magama minna, sest pidime veidi pakkima. Mina sain poole 4 magama ja Heleri kella 4.

Hommikul tuli Lluisi isa meile kella 10ks järgi. Kui me perega hommikust sõime, siis kinkisime neile ka omalt poolt kingituse.. ühe pildiraami 4 pildiga meist. Ühel pildil olime meie Heleriga, ühel mina Sergiga, ühel Heleri Laiaga ja üks pilt oli tervest perest (v.a Laia). Neile meeldis see väga.. :)

Äratulek oli nii kurb.. hakkasime mälemad Heleriga nutma ja Nuria ja Laia samuti. Tohutult kurb oli.

Aga see vahetusaeg oli ikka suurepärane. Meil on nii hea meel, et saime millestki sellisest osa võtta. Oleme kindlad, et millalgi läheme sinna tagasi neile külla.. külastame kooli ja saame klassikaaslastega kokku. (loodetavasti :)).

Aga jah... need 3 kuud möödusid nii kiiresti.. alles algasid ja juba ongi läbi...

:)